it's those tiny little sparks

tänane päev on vist ühe suurima võidu vili üldse, sest suutsin ennekõike iseenese kiuste ohjad peost lasta ja õnnelik olla, pealaest külmade varvasteni välja. õppisin eelmise aastaga endast, elust ja inimestest vist rohkem kui terve senise elu jooksul kokku. nüüd tean, et kõrgete lendude jaoks on vaja vahel põlved ja randmed lõhki kukkuda, ega karda enam.

aasta esimestel sekunditel salaja rõõmupisaraid neelates lubasin endale järgmise 12 kuu jooksul teha kõike, mida tahan. "see on hea lubadus," ütlesid.

seest välja

ära proovi lasta mul dikteerida, sest ma lükkan selle rolli vastikusega tagasi. minust ei saa iialgi sellist, või kui saab, siis ütlen endast lahti. sellise enesealanduseni peab mind viima ikka mingi väga räige seesmine kriis või väline tõuge.


olen viimasel ajal proovinud olla enesega teadlikult leebe, kuid oma tahtest lähtumine on viinud vaid ringiga algusesse. positiivne ideekavand surub varem või hiljem ikka sügavamale külma soppa, mida siis häbitundega nahalt maha kratsid. loogilise jätkuna sünnib siit mu manifest, mille garanteeritud tulemuslikkus kaalub üles vahest mitte nii siirad hambaread. kas taoliste meetmete pühitsemine teeb minust argpüksi? siiski, visioon eeldab lõpuks kahe kõverpeegli sulamist tervikuks - ühel päeval.

lost for words

ohutust (?) kaugusest inimesi jälgides tekivad mu peas ikka mingid ettekujutused tema isiksusest, kõnest, huvidest, tegemistest. pole vahet, kas sõnastan need enda jaoks konkreetse lemmikbändi või parasiitsõna näol või kujutlen neid abstraktsemalt kuskil alateadvuses. kontrast selle kujutluse ja reaalsuse vahel tuleb ilmsiks siis, kui distantsist, mis mõnel juhul ongi ainus huvitav nüanss, jääb järgi suvaline kontakt, mille põgususele tegelikult lisa ei soovigi. sest las jäädagi nii. ning jah, võib-olla olengi ülekohtune, aga ma ei pea kõrgeid ootusi inimeste suhtes tingimata miinuseks. seda enam, et need ootused tekivad mu peas ning jäävadki sinna, olenemata sellest, kas neile vastatakse või ei.

vahelduseks päeva täiesti üksinda mööda saates tuli kõhtu see tuttavlik tunne, et (vabandan imalat poeetilisust, aga) mu vaikne sügisperiood on vist kohal. käed sügaval tagitaskus mööda lehe-pori-okseseid tänavaid lipates, end väljamõeldud eludesse unustades või helidesse kaotades, öises rahvamassis tossupilvi õhku puhudes, unistades, planeerides, laiseldes päeva möödumist vahtides, närviliselt küüsi närides, rõõmuhetki murdumistega segades, hüvastijätuks lehvitades - sedasi jõudiski kohale. mida vähem suudab loodus (päikese-) energiat pakkuda, seda suuremaks muutub päevas tarbitava kofeiini hulk. aga kurta ei oskaks ma ka parima tahtmise juures mitte, seega - enjoy your stay, I know I will.

one kick's as good as another

võta need vähesed faktid, mida tead kindlalt, ja lisa neile ettevaaltlikult segades analüüsimisel saadud järeldused. lase segul mõnda aega alateadvuses seista ning fantaasial sellele lõputuid kujutluspilte sisse pista. serveeri jääkülmas klaasis ning kaunista millegi mõru või veidi kibedaga, näiteks purustatud kohviubadega. seejärel suru klaasitäis täiest jõust (soovitatavalt) kraanikaussi puruks.

hold on to people

mu elu genereerib täiuslikke hetki.

kui seisad tuhandete ja tuhandete inimeste keskel ja üürgad täiest kõrist ta lendab lillest lillesseeee ja tead, et samal ajal teevad seda peaaegu kõik need inimesed su ümber, tahad, et aeg jääks seisma.

kui istud, käsi põsakil ja varbad paljad, päevasest päiksest soojal trepil, lased kontserdihelidel endale põue pugeda ning jälgid samal ajal lihtsalt enneolematult tihedat paduvihma ja välkude mängu, tahad, et aeg jääks seisma.

kui oled pärast lõkke ääres jauramist ja jahedal liival võrkpalli mängimist tormanud ninani öisesse merre või hüppad tugevatelt õlgadelt kõrgele õhku, et siis kiljatades selg ees soolasesse lainevahtu kukkuda, tahad, et aeg jääks seisma.

kui lebad liikumatult lamamistoolis lõõskava päikese käes või kui pead the morning afterit hoopis rannas oma tüdrukutega klatšides ja ajakirju lapates ja tead, et muretseda pole mitte millegi pärast ja mitte kuskile pole kiiret, tahad, et aeg jääks seisma.

kui lebad kortsus voodilinade vahel, nahk tulitamas ja keha liigutamiseks liiga rämpsväsinud, kuulad veesolinat ja akna tagant suveöö kohinat, siis soovid, et aeg jääks seisma.

kui vaatad oma paljaid šokolaadpruune jalgu kõndimas mööda udupeenikest kiiskavvalget liiva ja kuulad kaugeid, ent selgeid rütme mööda merd endani kandumas ja toetad põse vastu päikesepatareina kuuma turja, siis tahad, peaaegu et nõuad, et aeg jääks seisma.

kui laskuvast hämarusest juba veidi rõske õhk vuhiseb kõrvust mööda ja kaheksa ratast veerevad rütmiliselt liikuvate jalgade all mööda asfalti üha kiiremini ja kiiremini, nii et tekib lausa lendutõusmise tunne ja lihased on viimaseni pingul, siis tahaks, et aeg jääks seisma.

kui end vihmase pühapäeva õhtu mugavuselembuses diivanil kerra tõmbad, punast veini limpsides top geari vahid ja kvaliteetlaisklemist naudid, siis tahad, et aeg jääks seisma.

kui seisad männipuude vahel pahkluudeni pehmes samblas, tõmbad ninna niisket metsa lõhna ja kuulatad seda lõputut vaikust-rahu ümberringi ja iseenda sees, siis tahad, et aeg jääks seisma.

kui istud ilusate inimeste keskel öisel viljandi järvel, kuulad veidi räuskavat improlaulu eesti pubidest, pea sumisemas rummist, naerust ja kõigest soojast, siis tahad, et aeg jääks seisma.

kui seisad paljajalu külmal betoonil ja näed oma saunakuumalt nahalt tõusmas tossupilvi, ja nii kaugelt, kui kõrv vähegi kuuleb, ei kostu ainsatki heli, siis tahad, et aeg jääks seisma.

kui laskud mitmeks tunniks vestlusesse võhivõõraga ja õpid selle kaudu ennastki paremini tundma, ja ärkad siis pärast paaritunnist und, et malevlasekostüümis inimtühjale maanteele minna, isegi siis tahaks tegelikult, et aeg jääks seisma.

kui mingi seesmine rahutus sunnib paigalt vägisi ka pärast väga lühikest külastust, kui liikumine ühest punktist teise on ainus võimalik variant olla ja kui siis lõpuks väsimus puhtfüüsiliselt maha murrab ja paigale naelutab, siis tahaks, et aeg jääks seisma.

kui seisad linnahalli katusel, lõkerdad naerda ja tunned end hästi randmeteni kriidistest kätest hoolimata ning kannad pindadele kõiki mõtteid, mis vähegi pähe tulla oskavad ja tahavad, siis tahad, et aeg jääks seisma.

kui äkki vaatamise asemel inimesi päriselt nägema hakkad, siis jääb aeg seisma.

kui proovid kajastada oma suve parimaid hetki ja avastad, et neid on jäädvustamiseks ja korraga meenutamisekski liiga palju ja et oled üle pika aja kirjutamist taas tõeliselt nautima hakanud, siis naeratad põhjustele mõeldes omaette totakalt ja tahad, et aeg jääks seisma.

trick or treatz

kõigun äärmuste vahel: ühel hetkel on stressitaluvus null ja tahaks asju puruks rebida, hambad ristis ja vihapisarad silmist jooksmas, aga järgmisel hetkel unustan end, klapid peas, mitmekümneks minutiks aknast välja vahtima ja mõtisklema, ja sees on nii hea rahulik ja pehme. siis tundub kõik nii korras ja õige olevat, et pole kirjeldamaks sõnugi: vist sellepärast siia viimasel ajal suurt laekunud polegi. mõned tulevikuplaanid ja muud seisukohad on paika loksunud ja rahuldust pakub teadmine, et kogu mu elu on täpselt mu oma käe järgi paigas. see aga, veidi ebaloogiline küll, on võimendanud vahvaid ootamatusi ja juhtumisi. sedasi ma siis lippan oma süsteemis, ümber minu inimesed ja mõtted juba kuskil kaugel ees, mind järgi ootamas.

nukraks teevad aga negatiivsed üllatused inimeste käitumises, mida poleks oodatagi osanud. ma ei taha nüüd lõpuks endale halba maiku suhu, aga kannatusel ja tegelikult isegi minu võltsnaeratusel on piirid. varem kõrvalt vaadates ei saanud ma aru, kuidas olukord üldse taoliseks kujuneda oli saanud, aga nüüd näen ilmselt sama mustri jätkumist ja kõik on selge. kahju on.

aga muidu on sess käimas, motivatsioon laes, õppimine huvitav ja kaasahaarav, lektüür super, ja mis peamine - suvi on! lõpuks ometi on käes minu-ilmad, ja isegi kohustuslikus korras saadud päiksepõletus ja kingadest kurnatud jalad pole tulemata jäänud. tegelikult olen varba arglikult juba isegi pärnu lahte pistnud ja kuumal liival päikest võtnud, aias grillimistest ja öö läbi õues istumisest rääkimata. mm! ^^

!